kolmapäev, 20. september 2017



Minu pea
SEPTEMBRI MEELEOLUDEST

Püüan lõpuks jälle blogilaienele saada. Kirjapanemist väärivat on juhtunud palju, aga aega selle ülesmärkimiseks pole üldse :(. Viimased kuud olen peaaegu kogu aja pühendanud doktoritöö lõpetamisele. Aga nüüd on see valmis (vähemalt esialgsel kujul) ja esitatud eelkaitsmisele :) Olen selle üle tõesti rõõmus, sest see töö on mind ennast arendanud ja olen tõesti leidnud uusi asju teise keele omandamise kohta! Eks siis nüüd ootan ära oponentide arvamused ja siis saan edasi tegutseda.

Niikaua on aga mõned vabad hetked rohkem ja kirjutan siis ka blogisse. Seoses septembriga panen siia armsaks meenutuseks 11. klassi eesti keele kui teise keele õppurite luuletusi, mis nad kirjutasid kaks aastat tagasi, kui ma neile esimesi tunde andsin. Nüüd on nad juba gümnaasiumi lõpetanud! Edu neile elulainetel!

Kõigepealt lugesime koos Miroslav Holubi luuletust “Poisi pea” (pärit Jill Hadfieldi suurepärasest käsiraamatust “Rühmadünaamika võõrkeeletunnis”. Argo, Tallinn 2010)

Me ei tea mis on kellegi peas. © Fotolia



Seal peas on kosmoselaev
ja plaan
klaveritunnist pääsemiseks.

Ja seal peas on
Noa laev,
mis kõige tähtsam.

Ja seal peas on
täiesti teistmoodi lind,
täiesti teistmoodi jänes,
täiesti teistmoodi kimalane.

Seal peas on jõgi,
Mis voolab ülesvoolu.
Üks korratabel.

Antiaine.

Ja poisi pead lihtsalt ei saa piirata.

Ma usun,
et ainult piiramatu
ongi pea.

On tõesti paljutõotav
juhus
et nii paljudel on pead.


Ja nüüd siis õpilaste luuletused :)

Suvi ... © Fotolia



Kui ma olen koolis tunnis
Minu pea ei ole ruumis
Mõtlen suvest iga päev
Igaühel on oma vaev

Mõtted arendavad meid © Fotolia



Igal inimesel oma mõtted, pea
Mõned neist on halvad, mõned aga head
Ühed meist on targad, teised mitte väga
Aga tähtis on järjepidevalt töötada oma peaga

Minu peas on õnnelikud mõtted © Fotolia



Minu peas on alati päike
Minu peas on kõik eriti hea
Tahan et oleks õnnelikud
Kõik suured ja väiksed teod

Minu peas on kleit © Fotolia



Minu peas on mets
Minu peas on kleit
Igal inimesel on oma mets
Igal inimesel on oma kleit

Mõtted on erilised
Rumalad sellised
Mõtted on kiired
Tahan alati viied

Sõnad on meie sõbrad. © Fotolia




Minu peas on sõnad
Mis ma kasutan
Nad on head sõbrad
Nad aitavad lugeda, luua
Lisada, mõista
Ja muidugi muuta
Minu peas on sõbrad
Aga tõeliselt nad on sõnad
Ilma milleta elu ei oleks
Nii põnev, ilus ja huvitav asi

Milline ta alati oli

*******************************************************************

Ja mis mõtted on sinu peas?


See õpetaja oskab nii delikaatselt parandada, et sa kohe tunned, et kõik tuleb välja ja sa võidki eesti keelt oskama hakata
VIGADE PARANDAMISEST JA MITTEPARANDAMISEST

Nii ütles üks eesti keele mängulise suhtluskursuse lõpetaja kursuse lõpus tagasisideks. Muidugi oli mul hea meel ja muidugi püüan ma tõesti alati vigu just nii parandada, kuid oli siiski rõõmus üllatus, et osaleja ka ise mu vigade parandamise viisi mõtte nii täpselt ära tabas.

Niinimetatud keelevigade parandamise teema on mul pidevalt mõttes ja keelel :). Miks ma kirjutan niinimetatud? Sest sõna viga iseenesest kõlab mu jaoks halvamaiguliselt – see tähendab, et keegi teab, kuidas asjad peavad olema, teised aga mitte. Teadja õpetab ja kontrollib, peab ennast mitteteadjatest paremaks, muretseb ja kannatab mitteteadjate rumaluse pärast ning soovib ka neist korralikke teadjaid teha :). Neile, keda niimoodi õpetatakse, mõjub see väga sageli demotiveerivalt, samuti on väga küsitav, mis ikkagi on õige ja mis vale. Ma püüan mitte kasutada sõna viga, vaid räägin pigem ebatäpsustest.

Nii ei tohi teha. See on vale. © Fotolia



Inimkeel on sümboliline, see tähendab et mingid inimeste ühises tegutsemises ja suhtlemises kujunenud keelemärgid (sõnad ja nende vormid) tähendavad teatud asju, tegevusi, mõtteid jne. Maailmas on väga palju keeli, nad on vägagi erisugused, kuid nendega väljendatakse üsnagi sarnaseid asju ning kuidagi ei saa öelda, et üks keel on õigem kui teine. Ükski keel ei ole ka püsiv valmisprodukt. Keele olemuslik omadus on tema pidev muutumine – keel kohaneb keskkonnaga ja muudab ka ise keskkonda. Ühtse keelestandardi kehtestab tavaliselt riik, et tagada sellega oma mõju ja võim inimeste üle. Ühtne standardkeel kergendab mõnevõrra inimeste omavahelist suhtlemist ja üksteise mõistmist.

Inimesed omandavad keelt üksteiselt, jäljendades teiste keelekasutust. Nii omandab väike laps oma esimest keelt – ta kuulab ema, isa ja teisi enda ümber keelt kasutavaid inimesi ning hakkab midagi kordama. Kui teised sellele reageerivad, hakkab laps aru saama, mida see häälitsus või ütlus tähendab ja nii hakkabki tema keel arenema. Kui laps ei kuule piisavalt palju keelt ja kui ta ei saa ise keelt kasutada, siis ta rääkima ei hakka.

Ka teist keelt õpivad inimesed tegelikult kasutama ainult päris keelt kuuldes-nähes ja ise kasutades. Ainult keeleõpiku järgi päriselt keelt valdama hakata pole võimalik. Kui inimesed hakkavad ise uut keelt kasutada proovima, siis on paratamatu, et eriti alguses erineb nende keelekasutus mõnevõrra väljakujunenud standardist. Et muutuda standardipäraseks on vaja rohkem omandatavat keelt kuulda-näha ja kasutada! Seletused ja reeglite õppimised eriti palju ei aita, vaid võivad sageli isegi keeleomandamist pidurdada.

Keelt omandame tegelikult vaid seda loomulikes situatsioonides kasutades  
© Fotolia



Nii – nüüd aga ikkagi postituse põhiteema – ebatäpsuste parandamise juurde. Hea küll – me ei seleta väga palju, vaid laseme inimesel endal rääkida. Kui ta aga räägib standardist erinevalt? Kas meie parandamine siis ei aita teda kiiremini korrektseks keelekasutajaks saada? Olen üsna veendunud, et aitab vaid siis, kui parandada sobival viisil: valida, milliseid ebatäpsusi, kui tihti ja millal parandada ning kuidas seda teha.

Ise arvestan esiteks kindlasti õppija taset, seda kas ebatäpsus on sellele keeleoskustasemele üldiselt iseloomulik, see tähendab sellel arenguetapil vajalik või mitte. Kui on tegemist ebatäpsusega, mis on sellele tasemel iseloomulik, siis ma väga sageli seda parandama ei hakka – näiteks ei paranda ma sageli sihitise käändeid madalama keeleoskustasemega inimeste puhul. Sihitise käänded on üks kõige keerukamaid osi eesti keele struktuuris ja nende täpne vormistamine muutub jõukohasemaks alles kõrgematel tasemetel. Madalamal tasemel olijate jaoks ei muuda parandamine keelt täpsemaks, kuid takistab tugevalt keele omandamist, sest õppijad takerduvad, hakkavad kartma rääkida ja neile tundub, et eesti keelt pole iialgi võimalik selgeks saada, kui juba päris alguses esitatakse nii kaelamurdvaid reegleid :).

Teiseks ei paranda ma ebatäpsusi sugugi alati. Kui inimene millestki innustunult räägib ja kõik on põhimõtteliselt arusaadav, ei hakka ma teda segama – muidu ei saa ta arendada keelelist sujuvust ja rääkimisjulgust. Kui me aga tõesti mingi grammatikateemaga tegeleme ja seda siis kommunikatiivsete ülesannetega harjutame, sel juhul ma loomulikult juhin ebatäpsustele tähelepanu.

Väga oluline on ka parandamise viis. Eelkõige püüan luua õppijais hea ja turvalise tunde – et nad tajuksid, et on toredad inimesed ja et nende juttu tahetakse kuulata ja sellest saadakse aru. Seega reageerin alati alguses jutu sisule ja alles seejärel vajaduse korral korrigeerin mõnd kohta. Samuti mainin õppijaile vahetevahel, et see ebatäpsus pole teie tasemel tegelikult mingi probleem või et see on nüüd koht, kus eksimus võib arusaamatusi tekitada (nt oleviku ja mineviku segiajamine madalamal tasemel või formaalse ja mitteformaalse registri ärvahetamine kõrgemal tasemel). Mõnikord räägin neile ka lõbusaid lugusid enda vigadest vene keele kasutamisel.

Uue kursuse algustundides on osalejad sageli üsna krampis ja esitavad väga palju küsimusi: näiteks Kas nii tohib öelda? Kuidas on õige? Aga mis vahe on? Sageli käivad küsimused selliste peensuste kohta, millel tegelikus keelekasutuses olulist vahet pole, näiteks meenub, kuidas õppija tahtis teada, millal ikka võib öelda liin on hõivatud ja millal liin on kinni. Või kas õige on Ma tahan osta mantli või Ma tahan osta mantlit. Selliste peensuste seletamine madalamal tasemel olijaile on kindlasti mõttetu või õigemini isegi kahjulik. See ei tähenda muidugi, et ma õppijate küsimustele ei vasta või neile üldse seletusi ei anna. Teen seda ikka, kuid üritan anda seletuse lühidalt, täpselt ja vastavalt õppija vastuvõtuvõimele ning liikuda seejärel edasi keelekasutusest rõõmu tundma.

Kõigil tuleb välja © Fotolia


Sellise parandamise tulemusena vabanevad inimesed liigsest pingest ja ainult end hästi tundes saab inimene tegelikult õppida. Ja kordan veel – et keelekasutus muutuks täpsemaks ja loomulikumaks, selleks on vaja palju keelt kuulda-näha ja ise loomulikes suhtlussituatsioonides kasutada. Igale arenguetapile on seejuures iseloomulikud teatud kõrvalekalded standardist, mis aga üldjuhul arenedes vähenevad ja ideaalis kaovad. Samas ei ole ka teatud ebatäpsustega keelekasutus tavaliselt suur probleem! Mõelge ise, kui paljusid võõrkeeli te perfektselt valdate? Mina ei valda ühtki – ometi suudan nii vene kui ka inglise keeles erisugustel teemadel edukalt suhelda, väidelda, konverentsidel esineda või raadiointervuud anda. Lisaks võib öelda, et ühtki keelt – ka emakeelt – ei saa keegi kunagi lõpuni vallata, sest ükski keel ei saa kunagi valmis ja areneb pidevalt edasi.

Nii et kutsun kõiki üles vabanema liigselt muretsemast teise keele omandaja vigade pärast ning suunama vabanenud energia keelekasutuse rõõmu loomisele ja teadmiste kogumisele, milline keelekasutus on mis keeleoskustasemel loomulik.